Raudteetransport Filipiinidel: ajalooline ja kaasaegne ülevaade
Raudteetransport Filipiinidel on rikkalik ajalugu, mis ulatub üle 120 aasta. Raudteeinfrastruktuuri arendamine algas ametlikult Hispaania kuninga Alfonso XII poolt 25. juunil 1875. Filipiinide riiklike ehitustööde inspektori büroo koostas selle määruse alusel Luzoni raudteede üldplaani, mis seejärel heaks kiideti.
Esimene kommertsraudtee toimus 1892. aastal pärast esimeste raudteede rajamist 1891. aastal. See esialgne liin ühendas Manilat Dagupaniga. Pärast Ameerika ülevõtmist võttis Manila Electric Railroad and Light Company (Meralco) üle Compañia de los Tranvias de Filipinas'e kinnistud, mis viis esimese kohustusliku elektritrammiliini avamiseni Manilas 1905. aastal.
Praegune operatiivne staatus ja võrgu jalajälg
Praegu koosneb Filipiinide raudteevõrk kahest pendelliinist, mida käitab Filipiinide riiklik raudtee (PNR), ja kolmest linnatranspordiliinist, mida haldavad kergraudtee transiidiamet ja metrooraudtee transiidikorporatsioon. Need liinid asuvad ainult Luzonis. Praegu on riigil raudtee jalajälg 533,14 kilomeetrit, 2026. aastaks töötab 129,85 kilomeetrit. Kaubaveoteenused, mis kunagi riigis tegutsesid, on peatatud, kuigi on olemas plaanid vanade kaubaveoteenuste taastamiseks ja uute liinide ehitamiseks.
Võrgustiku tegevusulatus on koondunud Metro Manilasse ja sellistesse provintsidesse nagu Laguna ja Quezon ning Bicoli piirkonda. Ajalooliselt tegutses PNR linnadevahelistel raudteeliinidel, mis ulatusid põhja poole San Fernandosse, La Unioni ja lõunasse Legazpisse Bicoli piirkonnas, olles inimeste ja kaupade jaoks oluline arter.
Väljakutsed ja edasine areng
Filipiinide raudteevõrgu langust on seostatud mitmete teguritega, sealhulgas II maailmasõja, loodusõnnetuste, alakulutamise ja hooletussejätmisega. See langus kajastub 2019. aasta ülemaailmses konkurentsivõime aruandes, kus Filipiinid said rongiteenuste eest madala tõhususe skoori. Vaatamata nendele väljakutsetele töötab valitsus aktiivselt võrgu laiendamise nimel, plaanides jõuda 2022. aastaks 1900 kilomeetrini läbi arvukate käimasolevate projektide.
Kui broneeringuinfo võrk teenindab peamiselt lähi- ja piirkondlikku reisijatevedu, siis ajaloolised toimingud hõlmasid ka Panay ja Cebu saarte liine. Lühikesed tööstuslikud raudteed, mida käitavad suhkruvabrikud, nagu need, mida haldab Hawaiian-Filipiinid Company Negrose saarel, kujutavad endast varasemaid raudteetehnoloogia tööstuslikke rakendusi.
Reisijate ja infrastruktuuri planeerijate jaoks on oluline mõista võrgu praegust olukorda. Peamised operatiivsed faktid on järgmised:
- Võrgustikul on 2026. aastaks 129,85 kilomeetrit operatiivrada.
- Võrgustikku kuuluvad kaks PNR-liini ja kolm linna ühistranspordiliini Luzonis.
- Valitsuse laienemisprojektide eesmärk on 2022. aastaks koguvõrgu pikkus 1 900 kilomeetrit.
Käimasolevate taaselustamispüüdluste eesmärk on süsteemi moderniseerimine ja selle varasemaid aastakümneid iseloomustanud tervikliku raudteeühenduse taastamine.
See artikkel on kirjutatud tehisintellekti abiga mitme uudisallika põhjal ja meie toimetajad vaatavad selle üle vastavalt toimetuspõhimõtetele. Toimetuse põhimõtted · Vihjed ja kontakt
Kommentaarid 0